Eesti muld ja Eesti süda

See juhtus 2017. aasta suvel.

Me ükskord lugesime kokku, kui palju meil Pärlega ühiseid matkakilomeetreid on. Täpselt ei mäleta, aga see number oli juba mullu vaat-et-viiekohaline, sisaldades nii jalgsi-, jalgratta- kui motomatku peamiselt Eestis, aga ka Londonis (seal on vähemalt viis matkarada!) ja Skandinaavias. Enne kui Pärle teadmata hulgaks aastateks ilma peale rändama läks, lisasime oma ühisele odomeetrile 856 kilomeetrit jalgrattal ümber Eesti.

18. juuni, pühapäev

Pärle sõitis Harku külast Sikupilli külasse, 20 km.

Kui kohale jõudis, valitses Mari toas tohuvabohu kõikide asjade, laste, emade ja söökide osalusel. Aga pole midagi, millest kella kaheks öösel jagu ei saa, selleks ajaks olid ka Mari asjad pakitud, rikkis matkapliita välja vahetatud, kook ja müsli valmis küpsetatud ja… Pärle asjad natuke juba lahti pakitud – paraku.

 

19. juuni, esmaspäev – sõidupäev

Tallinn ja Maardu oma „jalgrattateede“, äärekivide ja liiklusega on, noh, Tallinn ja Maardu oma kõigi nende asjadega. Esimene highlight on Peterburi teele väljamurdmine krossiraja tagant ja rattatõsted üle teepiirete otse vastassuunavööndisse. Hiljem kordame tõsteid – vastassuunavööndist tagasi kraavi, kust saame rattateele, ja hiljem jälle meile vajalikust kohast maanteed ületades –, nii et see saab juba rutiiniks.

Jagame nõgeste ja kodust kaasa tulnud keedumunadega vahtra all vihmavarju. Kui muna peale soola igatsen, õiendab Pärle: „Me pole veel kolme tundigi sõitnud, tema tahab juba soola!“ Nagu oleks mingi uus reegel, et soola saab alles neljandast tunnist!

Jõelähtme golfiväljakute tagant leiame otsitud rippsilla üle Jägala jõe suudme, kus alustame režissöörikarjääri Pärle tuttuue Hero5-ga, kuid sillal tehtud videoid te ilmselt ei näe iial. Lõunaks sätime pliita üles Kaberneeme rannas veepiiril, kuhu jõudmiseks olen mina forsseerinud oja täisvarustuses kaks korda, Pärle null korda. Lõuna on sulnis nagu ainult üks mereäärne suvelõuna saab olla: luigepere, ojavulin, saarekene, päike, praekardulad…

Väike kiire asfalttee viib meid Kiiu poodi jäätist sööma. Seejärel kohalike juhiste järgi Veski tänav ja rutiinne tõste üle sõiduradade, seejärel juba kruusateed ja imeilusad metsateed. Sirgete (kruusa)sihtide vahelt leiame oma teekonnaplaanile joonistatud diagonaalid, mis on päris elus üsna unustatud teed, kui välja arvata mõned vägagi värsked tsiklijäljed puusani rohus. See julgustab – hullud saavad läbi ja „omad“ on siit läinud! Nape talu juures on tsiklid peatunud (ja grafitit teinud?), tõdeme mahatallatud heina vaadates. Heinamaatee puusani heinaga – ja ikka tsikli jälgedega – viib meid sealt valla teele välja.

Soodla veehoidla ääres on otsuse koht: sõidetud on juba 60 km (magatud enne seda vaid viis tundi), kell on vaid pool seitse, kuid järgmine tore ööbimiskoht alles 20 km kaugusel – siia jääda vara, edasi minna palju… No läheme veel. Kõik kordub: korrapärase kruusateederuudustiku vahelt leiame üles südamele vajalikud diagonaalid, tsiklijäljed on ees ja kohutavalt ilusad metsad meie ümber.

Nikerjärves kiirpesu, õhtul kiire toit ja korraks väliskülaline.

päevatöö:
Sikupilli – Nikerjärve, 80 km
sõiduaeg 7:02:25
keskmine 11,7 km/h
max 32,79 km/h

19.06.17

 

20. juuni, teisipäev – sitt päev

Ja hommikul tuleb vihm.

See vihm on suurem ja tugevam kui meie kaks kokku ja otsustame jääda telki varjule, et ta meid ära ei sööks. Loeme Ivan Orava mälestusi, peseme pead telgiuksest välja küünitades hambaid ja teeme samal meetodil hommikujoogid.

Arvutame hästi hoolega, mis on vihmaga sõites tark riietus, mis võib saada märjaks ja mis peab jääma kuivaks jne. Kui pool rehkendust on tehtud, paneme arvutamise  pausi peale ja viime seniarvutatu (püksid) ellu – et sassi ei läheks pärast, sest koguvõrrand paistab küll väga hea ja hästi läbimõeldud, kuid väga mahukas.

Pakime vaikselt kokku ka ja kui vihma hoog raugeb, kolime askeldused õue. Kõik on kena ja isegi hakkab tunduma, et võib sõita pisut vähemate riietega ja sellest peävast võib veel asja saada, kui Pärle avastab, et kaamera on puudu. Jah, seesama tuttuus Hero5, millega eile režissöörikarjääri alustasime. Lühidalt otsinguid kokku võttes: polnud seda me laagriplatsil, polnud ujumiskohas ja polnud isegi 5km tagasi viimases peatuspaigas. Otsingute ajal kastab laagriplatsi mitu korralikku padukat ja mina saan linnast teate, et mu mootorratas, millega nelja nädala pärast Euroopa tuurile plaanin minna, on katki ja keegi ei oska parandada. Otsingute käigus jällegi teeb Pärle rattaga ühe salto, nii et saame esimest korda me ühiste tuhandete matkakilomeetrite jooksul ka plaastrikotti avada ja desinfitseerimiskunsti viljeleda. Kõige selle järel saame teele kell 14.30.

Mastid maas, musermõtted, Piibe mnt, madalrõhkkond. Jäätis Jäneda poe ees pisut aitab, ja siis tuleb tugev tuul tagant paremalt – tüürpoordi pärituul – ja aitab palju. Päev kulgebki selle tuule seltsis imeilusate dramaatiliste igas sinises toonis pilvede all, igas rohelises toonis põldude vahel, igas kollases toonis päikeselaikudes. Pärle oigab täna päris palju – ega see riistvõimlemine (vt hommikune salto) ei ole kerge sport, jalad on sinikaid täis ja keha korralikult ära klopitud, rääkimata lenksukangest turjast ja sadulavalusast persest (vt eilsed 80 km maastikumüttamist ja daamid, kes pole kaks aastat rattaga sõitnud).

Lõuna Rava järve ääres. Sätime end heki taha tuulevarju ja püstitame telgikattest vihmakoja, mis on väga mõnus onnikene. Oleme täpselt pilveserva taga – järve kohal sajab, meil rannas mitte. Tuunikala-koorekastmes fusili on imeline, Pärle kerib end täis kõhuga kotta tuttu ja räägib, et peaksime täna Rakverre ära sõitma, ja järgmise lausega, et juba sellest kojast väljumine on piin.

25 km hiljem kell 22 teeme kompromissi Porkuni järve rannal. Kukesupp (mina inisen, et pole päris toit), pisut sinki, hobusesalv ja tuttu!

päevatöö: Nikerjärve – Porkuni
sõiduaeg 4:20:37
keskmine 12,8 km/h
max 32,25 km/h

20.06.17

 

21. juuni, kolmapäev – sotsiaalne päev

„Tere hommikust!“ kõlab pahur hääl telgiukse tagant. Et ei ole veel hommik ja me magame, ei hakka vastama. „Meil on telkimine tasuline. Ma käisin hommikul ka, aga ei hakanud teid äratama!“

Maris ärkab sotsiaalne olevus ja ta võtab vastata. „Väga kena teist. Kui palju see maksab?“ Pärle olevus pole veel ärganud, aga ta vaatab kella ja nähes, et see on 8, poriseb pahuralt: „Millal hommikul? Kell on 8!“

„Kaks eurot,“ vastab tädi Marile, kes seni arvas, et kell on kümme ja hakkab kahetsema sotsiaalse olevuse äratamist sellisel ülekohtusel kellaajal.

„Kus see kirjas on?!“ küsib Pärle tasulisuse kohta sama pahural toonil kui tädi, aga valjemalt.

„Posti peal, see silt võetakse sealt kogu aeg ära,“ tõmbab tädi tuure maha, sest näeb juba Mari kätt kahe euroga telgist väljumas. Mari on otsustanud olukorra lahendada võimalikult kiiresti – äkki õnnestub uuesti uinuda.

Tädi: „Mis kuupäev täna on?“

Mari: „Püha taevas, pole aimugi.“

„Nimi?“ nõuab tädi edasi.

„Milleks?“ on Mari järjest pahasem.

„Tšekile.“

„Pange lihtsalt Mari, tahaks edasi magada.“

Ja nüüd on meil tšekk Tamsalu vallavalitsuselt telkimise eest, kus real „Summa sõnadega“ on kirjas „21. juuni“.

Kui aeg on tiksunud ärkamiseks legaalsed numbrid, hiilime ettevaatlikult järve äärde hommikupesule. Selliste ilmadega ei tunne me eriti kutset veekogudes oma keha eest hoolt kanda, nagu eelmistel, juuli- ja augustimatkadel loomulikuks sai, aga pesta tahaks küll. Otsustame asja võtta ette kehaosade kaupa ning hoiame üksteisel pahkluudest kinni, et hoitav saaks peadpidi vette kastetud ja juuksed pestud.

Ebamugava külgtuule kiuste oleme lõunaks Rakveres, teel paar fotošuuti Näri vmt bussipeatuses. Pärle unistab kõrgemast lenksust ja kuna süda meid niikuinii kesklinnast läbi sõidutab, on Rakverega kolm plaani: rattapood, restoran ja toidupood. Hawaii Expressis on tänane sotsiaalne elamus nr 2: lahked jalgrattalausujad, kes algul ehmatavad meid loeteluga, mis me kõik valesti oleme teinud – selleni välja, et sõita tuleb rattapükstega, ilma lihtsalt ei saa! Me päris kõike kuulda ei võta (tõsiasi, mis paneb neid ohkama ja muigama üheaegselt), aga korrigeerime oma sadulate kõrgusi. Pealik (ilmselt) Sven tuleb meiega ka lõunat sööma kaasa, juhatades kätte imemaitsva Armeenia restorani. Jagame temaga oma matkaplaani ja tõstame isu juttudega sellest, kuidas jalgrattur peaks, võiks ja ei tohiks (vt koonuta koerad) lõrisevaid külakoeri menetleda.

Pärast šašlõkki täiendame Selveris Mahavoki live’i saatel toiduvarusid ja viime Hawaii poistele jäätised. Mari küll muretseb, et mis siis saab, kui neil kohe pole aega süüa ja pole külmikut, aga Pärlel on õigus, kui ennustab: „Kussa! Jätavad pooleli ja söövad!“ Sven veel tuunib Mari ratta peeglit, kui Pärle oma ratast õue hakkab viima. Tuulekojast kostub kõõksuvat naeru ja hüüdeid, et Mari läheks appi. Pärle on rattaga trepist alla saanud, esiratas vastu välisust ja tagumine kolm astet kõrgemal, ja avastanud, et uks käib sissepoole lahti.

No igatahes pakime ukse ees moona sisse ja asume teele. Tuuled, autod, pilved, põllud, lõpuks jälle väiksed teed.

Ja kõu, äkitselt kärgatab kõu meist vasakul, kus ka kõigemustemad pilved, millest osa kohta Mari äsja ütles: „Ma tean paari kohta, kus praegu vihma sajab.“ Kui langevad esimesed lapse pea suurused piisad, oleme ühe majapidamise kõrval, kus tädi peendraid rohib. Sotsiaalne olevus Pärle palub luba katuseserva alla varjuda, tädi kutsub sisse. Räägime tuulekojasohval liigestest ja ilmast, vaatame üle poja kohendatud saunamaja ja kuulame lapselastest, kellest tüdruklapselaps (25) elas viis aastat poisiga koos, aga nüüd tegi poiss teisele tite (kaitseliidus!!!), ja poisslapselaps (24) saanud juba kahelt tüdrukult ninanipsu ja enam plikadega ei mässa. Kui hoovihm on lõpetanud kastmistöö, vaatame üle ka küüslaugupeendrad ja lükkame end ja rattad jälle teele. See kõu aga osutus metsatuka taga oleva karjääri müraks.

Enne rabateid Viru-Nigulasse peatume Lammasmäe puhkekülas, mille ette palgatud trimmerimees ei tea, kas siit kuskilt üle jõe saab, sest ta pole kohalik, küll aga meenub talle, et maja taga on tõesti jõgi ja sild…

Viru-Nigulas sulavad me südamed ja vahime üksteisele totakalt naerdes otsa, kui loeme Vabadussõja monumendilt: „Eesti muld ja Eesti süda“. Hiljem kuuleme, et külamehed olivad selle monumendi sohu peitnud, et venelased maha ei võtaks, aga kui Eesti jälle vaba oli, ei leitud seda enam üles, kuid vanade piltide järgi tehti uus samasugune ja siin ta nüüd on.

Teel Aasukaldale, kus elavad Mari eksäia õed, keda on hoiatatud, et tulevad kaks tüdrukut joogivett paluma, küsib Pärle: „A mis me teeme, kui nad öömaja pakuvad?“ Otsustame, et kui pakuvad, siis jääme, kui ei, lähme Kalvi randa nagu enne mõte oli. Tädid uurivad me plaane siit ja sealt kandilt ja otseselt ei paku, kuid küsivad korduvalt: „Kas ongi kohe suur soov lageda taeva alla jääda?“ – millele Pärle vastab, et vilu on juba küll, ja mina küsin siis otse „Kas te pakute alternatiivi?“ ja siis nad pakuvad. Koos elektri, sooja vee ja pliitaga.

päevatöö: Porkuni – Aasukalda
58,12 km
sõiduaeg 4:19:27
max 35,47 km/h

21.06.17

 

22. juuni, neljapäev – saunapäev

Hommik algab jogurtiga kaminatoas ja õhtusest pesust niiskete riiete selgatõmbamisega saunas. Väga vara – 7.30 – on juba okei liigutama hakata, ilmselt sest et ööuni voodis oli sügav ja kosutav. Tänu öömaja eest ja poe poole teele. Poes oleme 3 minutit enne avamist, kasutatud patareid näpus ja tühjad joogipudelid ka. Maarja teed külast välja saame kaks korda sõita, no poe pärast. See on märkimist väärt seks et tavaliselt ei sõida me meetritki ühte ja sama teed.

Pada jõest üle sõitnud, tuleb Pärlel tõusu peal kett maha. Lükkab ratta käsitsi üles, pusime sõnasõja saatel keti peale ja kuna Pärle käed on nüüd randmeni õlised, viskame rattad tee kõrvale põllule, võtame seebi ja läheme tagasi silla juurde, oja äärde pesema. Pärle jalgupidi jões, Mari sillal nalja viskamas, läheneb eemalt tarmukas traktor suure käruga. Mari ettevaatlikult: „Oi. Tea kas peaks…“ ja Pärle hoogsalt: „Jaa!“ Ja Mari jookseb! Jookseb kõik need sajad meetrid mäest üles, et rattad traktori eest alt ära tõsta – et äkki on lai haagis. Mõelda pole aega, hingeldada pole aega! Tõusu algul paneb traktor madalama käigu, et paremini üles saada, ja Mari lisab pöörete taktis jalgadele valu. Jõudis! Mari on ühe ratta juures, tõstab selle püsti ja lükkab põllul kaugemale, et traktorile ruumi teha, too on samal ajal üles jõudnud ja keerab vasakule teeharule, imestelles üle õla vaadates, et misse tüdruk teeb seal.

No nüüd veel pissipeatus ja siis murrame kolmat korda maanteele nr 1. Ilma tõsteteta seekord.

18 km suurt teed pärituulega läheb üllatavalt kergesti ja stressita, isegi rääkida saab. Tõsi, peeglita poleks see päris nii – Mari sõidab taga ja hoiab pilgu rattapeeglis; kui tagant paistab midagi suurt, annab Pärlele hoiatuse, kui taga on tee tühi, sõidab Pärle kõrvale jutustama.

Lüganuse talupoe ees jäätis ja pirukad ja telefonikõned ning motivatsioonikõned Ruukki tunkedes katusemeestele, kes avaldavad kahtlust, kas nende pered ikka tahavad neid õhtuks koju või on okei ilma kinnitusteta mööda katuseid lipata ja võimalik, et alla sadada ja koju enam mitte jõuda. Ruukki, see jääb sinu õlule!

Ida-Virumaa väiksed linnad. Püssi. Kohtla-Nõmme. Ahtme. Oo, see Ahtme! Me ei pildista midagi, sest me oleme šokeeritislummatud, milline siin Eesti on.

Püssi ja Kohtla-Nõmme vahel lõikame liinihooldusteele. Muidu on ilm olnud pigem külm, aga siin on tuulevaikne ja päike, tuline päike pilvekeste vahel. Toetame rattad üksteise najale, viskume piknikutekiga heintele ja kisume riided ära. Meeleheitlik katse surisevate kõrgepingeliinide all suve saada. Aga suur must pilv toob jäise õhu tagasi. Liigutada ei saa, sest rohust tõusmine tähendab tuulekülma -52 kraadi. Ootame, surume end vastu maad, loeme sekundeid, mil päike pilve tagant paistma pääseb ja +30 kraadi tagasi toob. Kohe! Veel natuke! Kiired juba… NÜÜD! Ja nüüd me ei karga püsti, et riietuda, vaid sirutame end uuesti kuuma päikese käes mõnusasti välja, sest see on tõesti mõnus ja kuum. Peame siiski silmas järgmist pilve: ENNE seda peame riidesse panema, sest pole kahtlust, et ka uus vari on oikuikülm. Lebame, lebame, lebame, hopp!, riietume, riides! … ja see pilv triivib päikesest MÖÖDA. M.Ö.Ö.D.A. Suvi võidab. Aga me asume teele. See liinialune tee, olgu öeldud, on kohe päris sitt, aga ilmselt vajalik, et me kotis koor vahtu lüüa.

Metsatee ja… Selle ees sinine pael ja keset teed eramaa silt. Hõigume mesitaru hooldavale prouale, kes lubab meil teed kasutada, aga tuleb välja ettepanekuga… ei, mitte „Tüdrukud, mis te seal niisama sõidate, võtke värsket mett, saate hommikul kreeka jogurti peale panna!“, vaid „Tüdrukud, mis te seal niisama sõidate, tulge parem mulle appi, püüdke mesilased kinni!“ Koer on tal aias ja välja ei pääse, täname kenasti, soovime jõudu ja jätkame teed.

Kohtla-Nõmme, Kaevurite puiestee. Jäätis. Palju noori, elu käib. Kaevurinoorte elu. Sööme jäätist ja vaatleme elu.

Ahtme. Ahtme! Raudtee poolitab linna, ühel poolel koledad majad, teisel rapsipõld või heinamaa ja 1987. aastal pooleli jäänud kultuuripalee. Inimesed koos lasteaialaste ja nende jalgratastega ronivad üle raudtee suvalistest kohtadest, sest ülekäike pole. Või no on, keskse kaubanduskeskuse vastas on neid iga 100 meetri järel, aga mitte seal, kus inimesed koledatest majadest kultuuripalee juurde ja põlluservapromenaadile tahavad pääseda.

Keskse kaubanduskeskuse ees on Rossija lipuga maastur, kust tiblad meist 10 meetri kaugusele poeseinaplekile õhupüssiga lasevad. Kõhe.

Viimane pingutus: Vana-Ahtmest Jõhvi-Vasknarva maanteele viivad kilumeetrid on hüplikus remondis, vahukoor saab viimase lihvi. Asfalt. Taganttuul. Lepse regi. Vasakule. Üles-alla, vastu tuult, ebaõiglus. Niinsaare. Saun. Voodi. Õlu. Hool ja hellus. Aitäh!

päevatöö: Aasukalda – Niinsaare
69,81 km
sõiduaeg 4:38:09
keskmine 15,05 km/h
max 32,79 km/h

22.06.17

 

23. juuni, reede – salapäev

Hommikul tasume öömaja eest toeka puuriidaga (mis enne meid oli lihtsalt hunnik) ja saame PÄRIS kohvi PÄRIS piimaga. Tõsi, selleks tuleb sõita Hannese autoga 3 km Kurtnasse, kus on kinnine pood, siis 7 km teisele poole  Kuremäele, kus on teine kinnine pood, aga on Nadežda kohviku ukse taga Nadežda, kes murrab Hannese mahitusel leti taha ja müüb meile euro eest viimase paki. Latte‘t sealt sel hommikul ilmselt ei saa.

Puuriit, kallid ja pool üks teele. Tõus Kuremäele paistis juba autost hirmus, aga õnneks just enne mäge saab keerata külla sisse ja Nadežda KÕRVALkohvikus latte’d ja saiad tellida. Postkaarte pole, ainult õnnitluskaardid sünnipäevaks.

Pärituulega asfalt ja kahel pool teed vaid metsad ja põõsad, 37 km jutti. Siis keerame tuulele vastu, kahel pool teed vaid metsad ja põõsad. Arutame oma matkapisiku allikate üle ja otsime sellele päevale sobivat teemasõna. Eelmised on saanud s-tähega nimed, nii et siis… Setsapäev? Sõsapäev? Sulnis ta enam pole (vt „Keerame tuulele vastu“), soe kohe üldse mitte. Tõotab tulla Sõnaotsimise päev.

Smolnitsas võileivapausil avastame, et oleme terve päeva ainult kahekesi olnud – pärast Kuremäe kohvi pole olnud ei asulaid, ei poode. „Salapäev,“ muigab Pärle. Läkitame Smolnitsast pööripäevatervitused (kujteldava) Pööripäevamatkad MTÜ ülejäänud liikmetele ja tallame salaja edasi. Remniku on esimene inimestega koht pärast hommikut (kui Smolnitsasse piilumist mite arvestada), siis hakkame imestama. Ida-Virumaa jaaniõhtu on juba alanud või vähemalt hoogu sisse saamas. Murud niideti juba eile Kohtla-Nõmmel ära, seda me nägime. Täna on igas hoovis suur hulk autosid, iga grilli juures mees, iga liivakasti juures lapsed (ja ilmselt igas köögis hakkiv naine, aga neid me ei näe.)

Igas puhkepeatuses imbub meile selga rohkem ja rohkem riidekihte. Millest hoolimata võtame Alajõe poest jäätised ja vaatame, mokad magusad, kuidas kaheaastane venekeelne preili üle küla kisa teeb, sest kommi tahab.

Põgus kohtumine tüüpiliste Saksa pensionäridega, kes teatavad, et tere, küsivad me plaani kohta  („We’re local, we cycle from Tallinn to Tallinn“), tutvustavad enda oma („From Hamburg to St. Petersburg“) ja lahkuvad kiretult. Siit edasi läheb suuremaks peoks – Peipsi põhjakalda suviklakooperatiivid ja kämpingud on tihedalt asustatud ja jaanipäevaga algust teinud. See on pisut hirmutavgi – meil on olnud Salapäev, oleme harjunud olema omaette metsas ja põõsaste vahel, nüüd korraga sõidame, kahel pool teed laulupidu.

Katasel kohtume Mišaga ja siis veereme kolmekesi Uuskülas Mari tädi Mai aeda. Oleme sõitnud 57 km jooksul maha 72 km, mis Hannes ütles Delfi kaardi põhjal enda juurest siia olevat. Chuck Norris on meie kõrval poisike!

Teeme jalutustiiru ka külaääre RMK-platsidele, kuid sealne ummik on veelgi hirmsam – iga lõkkekohta juures on seitse autot ja seotse autotäit inimesi, kõlar ja ahjudega telgid. Pageme tagasi privaatsesse aeda, kuhu kostub nii idast kui läänest lastav ilutulestik (seriously, Mustvee? Aasta kõige valgemal ööl?), öösel kämpingus lastud kuus püstolilasku ja varahommikused laamendamised puhkebaasis.

päevatöö: Niinsaare – Uusküla
57,75 km
3:40:14
keskmine 15,74 km/h
max 37,16 km/h

23.06.17

 

24. juuni, laupäev

Hommikupuder kolmele ja hiline start (kl 11.30) enne kui pererahvas üldse ärkabki . (Pärituulega) asfaltteelt keerame esimest korda maha 3km eemal Kurus, kus on kohv, besee ja kümme kohvikoort. Pidulised tulevad ostlema ja istuvad autosse, 2 liitrit viina näpus.

Maantee nr 3 Vilusini. Rannapungerjal asume putkasid uurima ja plaanime lõunaks bulka suitsukala ja soolakurgiga, mida Mišale telefonitsi šoplisti laome. Mari rattapeegel on suurel teel jälle abiks – segaseks jääb, miks need autod oma laulupidudel ei hängi, vaid siin ringi sõidavad, endal Vene, Läti ja Soome numbrid küljes.

Mustvee Konsumist pakk külma piima (veebist me tracker’i edenemist jälgiv Hannes on nördinud: „Ja siis te töllerdasite POES!“ kuuleme hiljem) ja piknik rannas, kus puhub jäine tuul, nii et päevitamise asemel tegeleme hakatuseks tihedama rõivaladumisega. Soojenduseks lõpetame lõuna ka rannakohviku kohviga ja nagu ikka ei sega jäätuul veel jäätise söömist.

Sibulatee ja tänavküla ei jäta palju pildistamisaega, sest külade olemuse sisse hingamine on palju ägedam kui nende kaadrisse mahtuv visuaal. Kulgeme vaikselt (Mari pistab üks Solpadein põske, sest hambajuur ähvardab) ja fiilime olemist. Järv, paadikanalid, kummijukud, koerad, inimesed, värvid, aiad, majad. Pidusid enam pole, on külaelu. No ja turistid mõlemas suunas. Omedul otsustame hambajuurt ähvardavat põletikku peletada teepuuõliga – ja see töötab!

Kallaste tagahoovid ja siseelu on jälle täitsa omaette ooper („Maardu laadi linn,“ nendib Miša), aga mida need inimesed siin teevad, kõik püüavad kala? Aga talvel? Kaalume laagri püstitamist linnaranda, aga viimaks otsustame pesemisvõimalusega puhkemaja aiataguse kasuks. Pesemisvõimalus asub Ninas ja telkimisvõimalus järvekaldal otse Nina kiriku taga. Olgu öeldud, et pühapäeva hommikul see kellatorn missakutsetega kitsi ei ole.

Kui valmib tatar, saabub ka Jan, kuid pikka laagrielu ei ole, kolime telkidesse vihmasabinaid kuulama.

päevatöö: Uusküla – Nina
72,22 km
4:49:37
keskmine 14,96 km/h
max 30,91 km/h

24.06.17

 

25. juuni, pühapäev

Hommikul tervitab meid palav päike ja selge taevas. Vapramad kastavad end isegi järve – külm on vesi, aga kivil istudes kuum on päike.

Kondenspiimaõnnetuse tõttu – või tänu sellele? – on hommikusöögiks veel bulka‘t ja kala ja kurki, siis pakime üleliigsed telgid autodesse ja saadame üleliigsed inimesed linna. Miša saadame natukene tankima ka, sest me Primuse kütus on otsakorral. Rattad veetsid öö Jani autos, misjärel on Mari ratta alt ära käinud esiratas viltu alla saanud. Tehnoabi-Miša-kuuleb saab selle kütust tuues nagu möödaminnes paika ja mõnda aega sõidame vaikides. Kuni Pärle nendib, et külalised matkal lõhuvad me kulgemise flow ära. Aga see naaseb peagi, Kolkjal on kõik jälle nagu enne, ostame jäätist ja kohtame poe ees Arbot, kellele külla me  natuke nagu teel oleme. Teise poe ees müüb tädi kohalikke nõiarohte, suveniire ja suhkrut – viimast peame muidugi ostma.

Kolkja-Kasepää-Varnja: sibulapõllud, värvilised majad, paadikanalid, koerad, külaelu, libuvits, kuum päike kestab. Tuuli võtab meid vastu tänaval üles-alla hüpeldes ja siis kaome neljaks tunniks ta hoovi. Tom Kha, südameprojekti tutvustus jäänud jaanipäevalistele, matkajutud, kirvesilma-quiche, seapekk, piimakohv, vein/õlu. Ja tasapisi ka soojad riided bikiinide peale, sest ilm keerab külmaks ja tuuliseks. Järvelsõit laevaga ja peaaegu ka paadiga teekonna jätkamine Kavastuni, aga see tundub tore ainult ideena.

Nii et kell pool viis paneme otustavalt kiivrid pähe, poseerime Tuulile viimaseid kordi, topime kotti ta viimasel hetkel toast toodud präänikud-kommid ja suundume Suursohu, kus on järgmine kultuurielamus: ühed kõige korrastataumad ja kenamad majapidamised on siin, Emajõe Suursoo serval väikse kruusatee ääres, kus me ei loot’ isegi sääski kohata.

Kraavipervel näeme Bambit, kes meid märgates malbelt maadligi tõmbub ja sedasi täitsa nähtamatuks muutub. Tuul, kas ma mainisin, on alates Varnjast muudkui vastu. Isegi pärast Koosat, kui oleme 75 kraadi suunda muutnud. Koosa poe suulisse poenimekirja saab KKK, PPB, JIJ – esitähtede kaupa meelde jättes on hea poes veenduda, kas kõik ikka saab ostetud. Viimane vägagi sportlik pingutus veab meid Kavastusse välja. Nii sportlik, et alla jõe äärde ei täi enam sõita (äkki tuleb üles tagasi tulla) ja pargime end hr Saare julgustusel parki saare alla. Õhtusöögiks kohv/tee ja päevateest järele jäänud võiku, pärast planeerimiskoosolekut jääme meierei müra saatel magusasse unne.

päevatöö: Nina – Kavastu
49,85 km
3:46:52
keskmine 13,18 km/h
max 24,77 km/h (koera toel, kruusateel, õhtul!)

25.06.17

26. juuni, esmaspäev  – spordi- ja sajupäev

Öö Kavastu meierei valve all oli mõnus. Hommikuks luksuslik eine pargis: kreeka jogurt kodus röstit’ müsli-vahtrasiirupi-mee-SuureTõllu ja pähklitega, banaaniamps ja koorekohv kõrvale. Kaks peatükki Oravat, kokkupake ja parvele. Parvemees Mati on sõnaaher ja paistab väsinud. Vähemalt on parv me saabudes õigel kaldal, aga kui oleme peagu üle, saabub kaldale veel üks rattamatkaja. Pärle ruttab Matile ütlema, et poiss pole meiega ja me ei teadnud, et ta tuleb. Hiljem näeme maanteelt, et Mati läheb talle aerupaadiga järele, selmet kogu parv uuesti teisele kaldale vändata. Näeme ka ebameeldivusttekitavalt halli ilmega pilvi ja edelatuult, mis edelasse matkajale just rõõmu ei tee. Bussibutkas kaarti keerates ja telefonikõnedele vastates näeme vihmakeebi lehvides mööda sõitmas matkapoissi, kes pole samuti RMK teele keeranud ja soovib meile naissi trippi. Kas oli välismaalane tema või pidas välismaalasteks meid?

Vihm number üks on pehme, aga väga-väga märg. Ürritame varjuda tamme alla, aga peagi taotab see mõtte, jäme vesi vajub pehmelt läbi lehtede ja liguneme kiiresti läbi. Bussibutkasse polnud oidu jääda ja varjualusega telkimisplatsist 100 m edasi me veel ei tea.

Vihm nr 2 üritab meid rünnata Roiu poe juures. Varjume poodi ja ostame-sööme purgitäie heeringat. Poiss, kel keelatakse poodi kaasa tulla ja kellele lubatakse mittemidagi osta, saab poodi kaasa ja lahkub peagi, saak näpus, ema jääb kauemaks poodi, et müüjale sajatada, kui jube lunimine käib kogu aeg.

Kui lahkuma hakkame, on Mari rattal jälle esiratas viltu all. Müstika, sest siia poe ete sõites oli kõik hästi ja nokkimiseks sellisesd mahus ei jäänuks poisikestele aega ning mutrit lahti keerata ei jaksa me ise ka. Kui kullinokad ka ei aita, otsime nõutute pilkudega mõnda abilist, kes põõsast osavate käte ja õigete riistadega välja astuks. Leiame Truckitöökoja, kuhu Mari küll sisse tungib, kuid mehed teevad kehakeelega kõik, et ta jumala eest ei pöörduks. Garaaži ees askeldavad Eesti poisid on sotsiaalsemad, kükitavad maha, asetavad käe rattakinnitusele ja 48 sekundit hiljem on asi korras.

Vastutuulesport jätkub. Lauge asfaldilaskumine, kui hing seest välja pressida, annab tempoks 7 km/h, ja kui vaba hooga lased, jääd seisma või puhub tuul su üldse tagurpidi üles tagasi. Roadneti kirjadega kollased autod sõidavad hommikust peale me teel tühjalt ja väga kiiresti edasi-tagasi, sõltumata sellest, mis tee me järgmiseks valime.

Vana-Kuuste – üks tänastest paljudest ristmikest – ähvardab meid vihmaga nr 3. Tõmbume seedriallee varju ja siuname ilma. Kambjas ootab pubilõuna, sinna on alla 10 km jäänud.

Umbes kolmsada aastat hiljem, kui sellel vastutuulefestivalil lõpuks Kambja silti näeb, tundub Marile, et ta pole kunagi midagi ilusamat näinud. Ja järgmine asi, mida ta näeb, on, et Kambja kiriku sihvakas torn paistab ainult natukene üle järgmise kuramuse künka, mis seisab jonnakalt vastutuules ikka veel meie ja asula vahel. Aga see tähendab ka, et kui lõpuks üle mäe saad, saabud kiire vabahoo vuhinaga, mida isegi tuul ei suuda tagasi hoida, lendled mööda poest ja pidurdad alles kõrtsi ees. No kui enne ei lähe ristmikul CocaCola kaubikuga ruumi pärast jagelemiseks, nagu Pärlel juhtus.

Kõrtsus on päris menüü päris toitudega ja päris inimene, kes on valmis raha eest meile kokkama. Ja pehme diivan!

Kohvi ajaks saabuvad tsiklitega Ele ja Ahti kontrollima, mis nägu me oleme. „Väsinud nägudega,“ hoiatas Pärle enne telefonitsi. Üritame söögi kõrvale endale öömaja korraldada, sest väsimus on suur, vihma paistab veel ja pesta tahaks ka. Esialgu leiame vaid järvi, kus kardetavasti ei ole soe vesi sees. Meie istumise ajal tõmmatakse kõrtsu akendele ja ustele vihma nr 4 eel luugid ette ja seejärel, kell pool viis, selgub, et tegelikult nad olid ainult neljani lahti – mitte vihmani, vaid neljani! Saame loa vihma möödumist siin oodata ja asume teele peaaegu-päikesepaistes, ainult jube külm on. Teeremont. Sitt. Mäeharjal näeme vihma nr 5 ähvardust ja seitsme minuti jooksul on segadus, kuhu poole joosta ja kas Kambjas on hotelli. 7 minutit hiljem paistab päike, sinine taevas igas vajalikus suunas ja veereme rahulikel kruusateedel. Ja, daamid ja härrad, see vastutuulepidu on ka otsa saanud! Jäävad Otepää kõrgustiku trikid, aga need on ausad: mäest üles raske, mäest alla kerge. Selle „kuritöö ja karistus“ tasakaaluga kulgeme Pangodini.

Mingi veski (asukoht raske tõusu lõpus) juures hingeldamispausil saame Mari proua emalt niidiotsa (loe: telefoninumbri) varem guugeldatud Redi talu leidmiseks. Kontakt Rediga ütleb, et valmisolek on! “Kui boiler pole sees, helistage!” “10 voodit on!” “Jätke viiekad kapi peale!”

Palumägedes saame nii jalgsitõuse, sööstlaskumisi kui fotošuute dramaatilise taevaga, endal naerust pisarad voolamas. Auring ümber Pangodi järve on tänu sellele kõigele vägagi nii ilus kui seikluslik. Üle maantee Käänile ja Lagujale viivad teed üritavad järgida sama tasakaalu, et tuult ei ole ja raskust-kergust reguleerib reljeef, aga teed on nii treppis, et ei kannata sõitu tõustes, laskudes ega paludes.

Viimane šortkat toob meid Hellenurmest mööda, kiired ja siledad tõusud-laskumised Paluveskile. Esialgu saame ebamugava segadus-ehmatuse, kui remondis maja ümbert kellude ja äravisatud mööbli vahelt lubatud sauna ja kümmet voodit leida üritame, kuid järve kaldal teispool teed on kõik olemas. Isegi boiler!

Rattad tuppa, katame kõik horisontaalpinnad oma asjadega, sooja duši alt läbi ja meriinopidžaamad selga, soe jook ja päevavõiku, internet ja raadio, päevik ja… ja et mitte ööseks asju lahtiste ustega allkorrusel kokku pakkida – ega ka laokile jätta –, toome madratsid teiselt korruselt alla. Kui see ei ole hubane, siis ma ei tea, mis on! Oskavad elada!

päevatöö: Kavastu – Miti
61,84 km
5:25:00
keskmine 11,41 km/h
max 43,35 km/h

26.06.17

 

27. juuni, teisipäev

Me küll tõime ülakorruselt vooditest põrandal magamiseks madratsid, aga hommikul analüüsime mõlemad, et need olid kõige kõvemad madratsid, kus me oleme kunagi maganud.

Veereme metsateedelt asfaldile, seal sõidab meile vastu Kavastus kohatud Matkapoiss. Maris Siguldast, kes on EST-LAT rattateel nr 6 juba kaheksandat päeva, täna öösi oli Pangodis ühes öömajas, mida megi eile nägime. Kirume vastastikku vastutuult ja vihmahooge ning jätkame teid, vastassuuntes.

Pukal otsime poe ja venitame pikema peatuse võipakkimise, postkaardikirjutamise ja Austraalia lapse visiidi korraldamisega. Poodi juhatab meid lihtsameelne noormees, kes viipab eemalt käega paremale, saateks sõnad „Siit minge otse!“ ja siis teise käega vasakule, selgitades „ja kollapunase maja juurest paremale“. Usaldame ta käsi jutust rohkem ja leiame mõningase veel kõrvalise abiga poe. Tuleb märkida, et need külade A&O-d, millest me siin matkal elame, on vahel ikka äraütlemata põhjalikult kortermajade vahele, sisse ja alla är’ peidetud.

Pukast läbi, peaks algama soo – meie geograafiateadmiste juures sile maa. Reljeef on aga endiselt jalgrattamatkaja jaoks ebaõiglaselt muhklik. Hommikul oleme juba saanud kolmeastmelisi tõuse, mida „tasakaalustab“ üheastmeline tahan-olla-langus. Veename endid, et kõik on tegelikult tasakaalus ja seks ajaks, kui ring peal ja me tagasi koduukse ees, PEAB olema tõuse ja langusi olnud sama palju.

Jõgevestel teame, et oleme südame alumise vatsakese juures. Peen oleks siin lõuna teha, aga kuna maalilisust napib, võtame Grete motellist vett ja dinnerdame Barclay de Tolly mausoleumi juures („Pai Barclay, ära näita!“). Veider lugu, aga ise nullist tehtud lõuna koos lahti-kinnipakkimisega võtab vähem aega kui senised keegi-teeb-meile-süüad!

Mingi Manfredi sünnikohta püstitatud postamendi juures mängime natuke arsti: Mari määrib teepuuõli ninajuurele, sest too hambajuurepõletikuähvardus oli vist hoopis põskkoopapõletiku ähvardus – nii võib juhtuda, kui räiget nohu vahva matkaga ravima tulla – ja Pärle ohatisehakatisele.

Tuulega nalja ei ole, tema-vana-munn (oleme Kivirähust inspireerituna vahepeal hakanud rääkima nagu Õuna Endel) juba koostööd ei tee ja tagant ei puhu, keerake end mispidi tahate! Pressime väikeseid kruusateid ja Mulgimaale jõudes lisavad Sakala kõrgustikule põnevust lahtised närvihaiged koerad, kes me reielihastele selgelt liiga teevad. „Noh, mustvalge värdjas, tule lükka nüüd!“ nõuab Pärle Kärstnast väljumistõusul täiesti õigustatult.

Meil on pühapäeval koju ja neljapäeval peole jõudmiseks vajalikust keskmisest päevateest -5km kellal, aga kõrgustikud ja tuul maitsestavad ka ilma võlata hästi. Toome kaarti vaadates tänaõhtuse finiši lähemale plaanitust (see oligi liiga kaugele vaadatud, selgub) ja hakime Mulgimaa kaunites kurvides oma reied viimseni pudruks – kui te mõistate, mida ma selle all mõtlen. Anikatsi bussibutkas valime kämpingu ööbimiseks ja laeme end viimase dopinguga. Edeneb küll, Tuhalaanes ajame selga viimased soojad kihid… ja viimased 2km sissesõiduteed Kopra tallu serveerivad lahkesti nii jõhkralt treppis teed, lahtist liiva kui suuri lahtiseid munakive. Vähemalt saame sooja duši alla. Lihaste venitamiseks pole jaksu, nii et homme saab olema „huvitav“. Võiku ja tee väliköögis ja õiglase uni telgis.

päevatöö: Miti Kopra (Tuhalaane)
73,72 km
5:55:36
keskmine 12,43 km/h
max 40,72 km/h

27.06.17

 

28. juuni, kolmapäev

Õiglase uni kestab hämmast… ei, mitte hämmastavad, vaid õiglased 10 tundi. Ärkame sulnis hommikupäikeses alles enne kümmet ning sätime hakatuseks bikiinid selga ja kõik askeldused niipidi, et kõht päikest saab. Teadaolevalt jalgrattal sellist sätet teha ei saa, ehkki Pärle tutvustab Marile hiljem Exorcisti võtet, millest võiks abi olla.

Pakkimisprotsessi jääb soliidsest kaugusest vaatama pererahva labrador, pall hambus, ja teeb küsivalt: „Uhrhh?“ „Ei mängi,“ vastame, ja koer lahkub nukralt.

Teine kultuurne koer on naabertalus, millest peagi möödume. Esmalt on soliidne silt: „Eratee. Meil on koer.“ – informatiivne, ei mingeid keelde ega ähvardusi – ja siis majale lähenedes kargab õuele lahtine lärmakas taks. Ja kui Pärle lööb käega: „Väike!“, astub õuele üks päris suur loom. Astub ja vaatab meid – informatiivnselt, ilma heliliste või žestiliste ähvardusteta. Veereme sissesõiduteest mööda, vaikus, ei konflikte.

Rattad veerevad täna hästi. Õisul on pood jälle peidus, aga leiame ühe poisi, kellelt info pinnida. Ega ta, **** ****, taha väga anda: „On küll pool. A ja…“ jääb ta poole nime pealt vakka. Justkui ehmuks, et on liiga palju välja lobisenud, või siis unustas poolelt sõnalt ära, mida öelda tahtis. Vahib nutiekraani ja rehmab käega suunas, kust me tulime. Leiamegi sealt, ühes kortermajas, ilmselt maailma väikseim AjaO.

Rattad veerevad endiselt hästi ja päike saab päriselt võimaluse meid matkatoonidesse tuunida. Sätime võsa vahel päevitusriideid paika (väljakutse: päevitada nii, et triipe ei jääks, end siiski päris alasti koorimata), aga järgmise võsa vahel (Mari üritab hoida rutiini, et me teeks iga 10 km kohta vähemalt ühe väikse sirutuspausi) rebime kõik seljast, et suvi ligi lasta.

Nagu eile päeva viimased kilumeetrid, on tänased viimased Kõpuni üllatavalt rasked: esmalt ülekohtuselt pikk tõus metsateel ja kohe otsa teeremont. Kõpus see-eest on nii ATM, WC, pood kui poekõrvalõuna. Mari ostab uue Vana Tallinna ja selle plastpudelisse ümbervillimise juures jääb toekas ports üle, mis tuleb enne teeleasumist heaks tujuks muuta. „Parem hea tujuga kui halva tujuga!“ sünnib uus Kõpu vanasõna teeleasumise kohta. Praekardulas saab igatahes väga maitsev ja uimerdav päikesevõtulõuna kestab taas alla 1,5h ehk vähem kui ükski kohvikulõuna on kunagi kestnud. Kui lahkume, on poe prügikastis keefiripakk, Vana Tallinna pudel ja sibulakoored. Väärt piknik, kui minu käest küsida.

Kuni Mari magustoiduks jäätist toob, kuuleb Pärle poe ees taatidelt olulisemat folkloori ja uudiseid:

„Kule kas sinu naabrimees poos end üles või?“

„Jah.“

„Kule ta oli sul sugulane kah või?“

„Oli jah, onupoeg.“

„Vahi kurat!“ (autosse ära)

Pärle võtab sellest vestlusest õppust ka, kolm tundi hiljem uurib tuttavalt kõrtsmikult, mis on saanud kõrtsu vastas olnud hostelist. „Ära räägi! Novatt! No tšau siis!“ ütleb, kui saab vastuseks, et ära on lammutatud.

Pärast lõunapausi ei taha reielihased üldse koostööd teha. See oleks isegi naljakas, kui see nii kurb ei oleks, mis tunne jalgades on. Oleme Otepää kõrgustikul ja vastutuules nad korralikult ära ajanud, sinna otsa ka Mulgimaa võlusid saanud. Aga täna pole tuult ega kõrgustikke, on Soomaa pikad kruusasirged ja kuum päike. Pärast lõunat tõmbame „toidukülma“ käes lõdisedes pikad riided selga, aga plaaniga külast välja jõudes, kui soe sisse sõidetud, päevitamise mõudi minna. Aga külast väljudes oleme suure pilve all. „Tahad särki ära võtta?“ pakub Pärle Marile varem tellitud peatust. „Ei, ma tahan kasukat!“ – „Oota, sõidame päikese kätte!“ Igatahes 14 km hiljem Tipu koolimaja juures on päike platsis ja kered kuumad. „Läks särk, mingu ka püksid!“ sünnib Tipu vanasõna.

Paneme kaardil paika ööbimiskoha ja ketrame edasi. Tolmupilved autode taga on muljetavaldavad ja selle kruusatee võime raputada samuti. Tõramaal sööme juustu ja võtame vett, Riisal vaatame korraks jõge, kuskil õlitame kette ja Soomaa serval pildistame veetasemete ajaloo posti.

Paar km enne finišit tuleb Ele meid tsikliga ergutama. Mari teine käik teeb valjemat häält kui Ele tsikkel, tundub, ja Jõesuu Jõematkade Isa üritab seda hiljem pisut timmida. Aga kui Mari ütleb pärast timmimist, et enne vähemalt käigud töötasid, nüüd enam mitte, seletab Isa, et ta ei tea ratastest midagi, ja kaob kiiresti küla vahele.

Lillkapsas vahukoores ja krevettides, pesupäev jões kõige tolmusematele, kihulaste pidusöök ja kaks telgitäit magajaid.

päevatöö: Tuhalaane – Jõesuu
73,03 km
5:03:34
keskmine 14,43 km/h
max 41,44 km/h

28.06.17

 

29. juuni, neljapäev

Mari ärkab juba teist päeva enne Pärlet. Paraku jätab välja hiilides telgiukse valla (tuul on ja tundub, et sääseohtu pole – vale!). Päike on juba hakkamas. Jogurtimix kolmele müsli, šokolaadi ja banaaniga tulise hommikupäikese käes, saadame Ele teele ja sätime ise ka. Ühekilomeetrisel teel Jõesuhu teeb Mari pool ratta käigukastist sõidupealt korda. Kõrtsi juurest leiame niitva kõrtsmiku ja istume korra kohvile. Eks kilomeetreid (üks) on juba tuldud ka, miks siis ometi mitte! Mari saab tagasi aprillis siia ununud buffi ja kõik saavad elust-olust muljetada.

Pisut kilumeetreid hiljem avastame, et saanuks oma matkakontole rippsilla nr 3, kui ületanuks jõe kõrtsi  tagant. A näe ei ületanud, ja võetud tee oli ka südamele parem. Kõrtsi juures liugleme tuttuuel mustal asfaldil – lõik, mis Kõrtsitee orienteerumisetapil meid remondiga nörritas – ning tasakaalu huvides on remondis terve 5 km lõik uue asfaldi ja Suigu vahel. Teemeistrid lasevad liiklust ümber meie kahes suunas kordamööda tulema, hüppame vahel kraavipervele, vahel jälle uuele mustale. Teeremonditeel külastab me pissipeatust rendiautorent ja pakub küüti – „siit tolmu seest välja“. Kui me tolmust keelduks, me ei saaks Soomaal matkatagi! Saadame ta tänusõnadega minema.

Suigu poe ees on pool päevateed tehtud ja osa kehaosi põlenud. Ehitame varjendid tumedatele ja jätame õieli heledad. Muidu on teed on jätkuvalt kiired, tuul ei sega, kõrgustikud jäänud Lõuna-Eestisse.

Pärnu-Jaagupi tuleb üllatavalt vara. Et lükata edasi maanteed nr 3 / E67, hiilime võsa vahele ehk “Pärnu-Jaagupi ringteele”, mis on imekena meetrilaiuselt niidetud rohuriba sarapuuvõlvide all. Hüplik suurte kividega väike kruusatee annab veel võimaluse kõhtu päevitada ja säästab meid veel mitme kilomeetri jagu suurest teest. Libatsel aga pole enam pääsu. Isegi poodi me ei leia, et jäätisega aega „võita“. Tõmbame särgid selga ja kiivrid pähe (need on täna päevitamise eesmärgil olnud erandkorras koormale, mitte pähe kinnitatud) ja kopsud õhku täis ning keerame välja. Käigud kiireks, lihased trimmi, Mari tagant peegli abil ennustamas suuri autosid, kes möödumas: „Suur! Kaks! Oi, kolm! Buss ka!“ Johhaidii. Pärle teeb ees tempot, mis kuus aastat nooremale Marile tõsist väljakutset pakub – esimest korda matka jooksul – aga nende 5 km jooksul tekib ka paar “hingetõmbepausi”, kus saab 10 sekundiks kõrvuti sõita ja sõbrale oiata, kui õudne see kõik on.

Kuni tuleb esimene väljapääs Kivi-Vigalase, kus meid peaks ootama auto. Kruusatee, veel paar km päevitamist ja sama palju tolmu (2 chucknorrist pärituules kruusateel teevad ka jalgratastega tolmupilve, kui rattapeeglit uskuda!).

Vigalasse siseneme tagauksest ja on teada, et auto on juba või kohe poe eest. Järve/jõe kaldal kulgedes ohkab Mari vastaskaldal oleva ujumissilla poole: Ahh, kuidas tahaks praegu külma vette karata, korrakski! Aga no see silmitsetav on kellegi tagahoovis. Poejuhised tädidelt käes, ületame jalakäijate silla, teisel kaldal on miniatuurne, aga päris (ja tühi) liivarand. Rattad põõsasse, riided teise, ise ülepea vette. Sulaselge taevas! Riided selga, rattad käima, poe juurde.

päevatöö: Jõesuu – Kivi-Vigala
53,95 km
3:18:47
keskmine 15,83 km/h
max 29,73 km/h

29.06.17

 

30. juuni, reede

/20 tundi hiljem/

Poe eest kaaperdati meid eile autosse ja käisime pea ööpäevaks Pärle töölõpupeo asjus Andrese maakodus Noarootsis, kus lahkumisjutud kestsid varajaste hommikutundideni. Vastu hommikut hakkas ka vihma rabistama, nii et uni jäi paraku lühikeseks.

Pudrud-kohvid sees ja öised toiduülejäägid kaasa pakitud, transati meid tagasi Kivi-Vigala poe ette. Pakime rattad uuesti sõiduvalmis ja läheme üsna vastumeelselt vihmahoogude kätte pedaalima. Mõned tänased teed on kiired asfaldilõigud, mõned pasteedileivalaadsed imavakruusalödised.

Lõuna teeme kaasapandud lihast ja lavašist Teenuse teeristi poe tagaruumis ja väntame tuult ja vihma trotsides edasi. Aga Marimetsa raba äärt pidi kulgeva tee jätame vahele hirmus, et see meid neelab.

Pauside ajal hakkame planeeritava päevatee lõpu lähistelt öömaja otsima, et end ja asju kuivatada. Kõne Palivere spordikeskuse rajameistrile ei andnud palju lootust – spordikeskuses ööbida ei saa ja keegi Paliveres öömaja ei pea, aga ta lubas lahkesti uurida: “Teate, te sõitke muudkui edasi, ma helistan teile varsti ja annan teada.” Uurime tagavaravariandina ka Jani Paliveres elavat sõpra, kes on nõus meid oma Linnamäe kodusse ööbima viima, aga selle põlgame liiga kaugeks ja pererahvale tülitekitavaks, nii et lepime vahepeal tagasi helistanud rajameistriga, kes pakkus tervisekeskuse soojakut, mis pidi väga askeetlik olema, aga parem ikka kui vihma käes juba isegi märga telki üles panna ja rõskesse magamiskotti ronida, märjad riided eeskojas kopitamas.

Enne Paliveret oleme teeristil: paremal meile vajalik sõidusuund ja 4km kaugusel Palivere askeetliku soojakuga, vasakul 500m kaugusel öömaja pakkuv villa, millest me rohkemat ei tea, kui et 500 meetrit ja villa. Otsustame veel korra asjad oma kontrolli alla saada, guugeldame kontaktid ja helistame villasse, et uurida, kas ja mis tingimustel kaks tüdrukut nende juurde öömajale saaks (piltidelt paistab suur ja peen suvepäevadele keskenduv asutus). Sest kui ei küsi, ei saa kindlasti, aga kui küsid, on halvim, mis saab juhtuda, et oled samas seisus nagu enne küsimist. Ja siin me nüüd oleme – kuumas saunas käinud, külma basseini hüpanud, riided pererahvalt laenat’ pesurestile kuivama laotanud, väliköögis maitsva õhtusöögi teinud, malamuudi kutsikaga mänginud ja oma kämpingumaja vihma läbilaskvale katusele uue katte nõutanud (vana viinud eilane torm ära, seletas peremees naerdes). Ja seda kõike vaid 15 euro eest nina pealt. „Elu on ikka seiklus,“ nagu ütleks sõber Priit.

päevatöö: Kivi-Vigala – Kaasiku
47,71 km
3:19:16
keskmine 14,36 km/h
max 22,51 km/h

30.06.17

 

1. juuli, laupäev

Alustame Kaasikult ikka alles 11.30 paiku, nagu ka siis, kui on vaja telk kokku panna, priimusel kõik hommikusöögid-joogid teha ja nõudepesuks jõe- või järvevett soojendada (täna magasime toas, telk ei tulnud eile isegi ratta pealt maha, kohvi pakkus lahke perehärra ja nõud sai pesta kraani all, kust tuli sooja vett nii palju kui kulus).

Mari tagaratas teeb hirmsaid hääli. Lähemal vaatlusel selgub, et nüüd on ka see ratas otsustanud end viltu visata, tõenäoliselt juba niigi pisukese kõveruse (vt “Tallinn ja Maardu oma äärekividega”), eilse eriti rappuva pasteedikruusatee ja raske koorma koosmõjul, ning piduriklots, vana munn, hõõrub end vastu velge. Kaalume lahendusi – piduriklotsid ära võtta, rajameister Juhani juurde Paliverre konsultatsioonile minna, Tallinnast uus ratas tellida – ja otsustame lihtsalt edasi sõita ning vaadata, mis saab. Selgub,et saab väga hästi ja ratas teeb koostööd küll.

Kuigi oleme söönud tõhusa hommikusöögi, hakkame peagi nägema kohanimesid nagu Seljanka (Seljaküla), Lihaääre (Luhaääre) tee ja Frikadelli (Vihterpalu) jõgi ning seetõttu varjume (jajah, niisutab-udutab) Seljanka bussipeatusse varajasele tatrapudrule.

Pärastlõunaks jääb sõita veel 35-40 km, ja et vaadata enne Padist midagi pole, tuul on küll mõõdukalt vastu, aga võsa, mis teda kinni peaks, on ka palju, siis edeneme üsna jõudsalt.

Padise teeristil läheme Teeristi kõrtsu, mis on rahvast puupüsti täis, üks kaugemalt välismaalt kui teine. Sellest, et tegu pole eestlastega, saab aru muuhulgas nt jalanõude järgi, sest üks õige eestlane sellise ilmaga juba plätusid jalga ei pane, surub hoopis mütsi pähe ja keerab salli kaela. Tellime soojendavad hakklihasupid ja leiame ka vaba laua kuhu peagi lisandub kanadalane Torontost, üks prantslane Pariisist ja teine Rootsist. Kogu see saalitäis kummalisi inimesi on tulnud Rummu endise vanglas peetavale elektro-tehnomuusika festivalile. Kanadalane ütleb, et tore üritus, aga korraldajatel oli „some issues with weather“. No shit, Sherlock.

Sööme supid lõpuni, võtame paar kotti värsket vett, soovime vastastikku head-festivali-lõppu/head-matka-lõppu ja veereme veel 5 km Rummu karjääri teisele kaldale, kus jääme RMK matkatee ja järve vahele imekaunisse telkimiskohta, kuhu havi käsul, meie soovil on tekkinud ka lõke, rummikokteilid, kreveti-koore pasta, full brita, matkatoolid ning Miša ja Jan.

päevatöö: Kaasiku – Rummu karjäär
56,97 km
3:57:29
keskmine 14,39 km/h
max 26,91 km/h

01.07.17

2. juuli, pühapäev

Pakime ööbimisvarustuse poistele autodele ja sõidame kergete ratastega koju ära.

päevatöö: Rummu karjäär – Tallinn
52/32 km

02.07.17

Sellise jälje jätsime Eestimaa peale 14 päeva ja 856 kilomeetriga. #ilusoledisamaa #eestimuldjaeestisüda
Kniks soojade kohtumiste eest omadele ja võõrastele, keda rajal nägime.

DSCN5618

Kes tahab järele teha, leiab generaalplaani siit.

Advertisements

Create a free website or blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: